Tammeoru garaažikinos kohtusid permapeenra koolitusel 19 tragi aiahuvilist, et saada teadmisi permakultuuri kohta ning kuidas looduslähedasemalt oma aias toimetada. Minu lugu, kuidas minust kujunes permakultuuri austaja ja viljeleja, saab lugeda postitusest, mille tegin mõni päev enne koolitust. 
Koolituspäeva hommik oli vihmast võitu ja ma olin isegi veidi murelik, äkki ei tule inimesed üldse välja, kuid minu suureks rõõmuks tulid kohale kõik, kes olid ennast kirja pannud. Juba varahommikul panin pärmitaigna kerkima ja küpsetasin üsna suure koguse väikseid suupiste-juusturullikesi, et tulijaid soojade saiade ning kohvi ja taimeteega garaažikinos vastu võtta. Minu esitlus läks toredasti õppijatega suheldes, arutledes ja kogemusi vahetades. Mina rääkisin ja näitasin fotosid, kuidas me ise siin Tammeorul kümne aasta jooksul oleme loodusega kooskõlas elamist nautinud, koolitusel osalejad uurisid ja küsisid võimaluste kohta, kuidas oma aia jääke kasutades permapeenraid luua. 
Selleks ajaks, kui põhilised jutud räägitud said, oli vihmasadu ka juba väiksemaks jäänud ning läksime õue peenraid tegema. Olime selleks ette valmistanud kastid, immutanud need puidukaitsevahendiga,  kogunud pappe, lehti, muruhaket, mulda ja põhku ning töö läks kiiresti.  Kaks peenart valmisid ühise tööna kui imeväel ja siis jäi veel aega ka natuke aias ringi vaadata. 

Taas kord pöörduti minu poole, et ma tutvustaksin huvilistele permakultuuri põhimõtteid oma aias. Olin heameelega nõus  oma kogemusi jagama.

Bussitäis Risti ja Piirsalu piirkonna aiahuvilisi alustas oma aiareisi kohe hommikul Tammeoru  garaažikinos, kus jagasime vastastikku oma kogemusi ja arutlesime permakultuuri teemadel. Pildid vaadatud ja jutud räägitud, siis oli aeg väikese ringkäigu jaoks aias. Samal ajal, kui mina rääkisin ja aeda näitasin, tegeles vanaisa Tõnu lastega, sest meil olid parajasti just ka lastehoiupäevad. 

Päev jätkus vastavalt kavale Linnamäe ja Noarootsi põnevates aedades ning lõppes õhtul Österby sadamakohviku külastusega. Aiareisi korraldajaks oli Marje Viigipuu Piirsalu külaseltsist. Selle päeva fotod jäädvustas Ahto Viigipuu.

Kodukant Läänemaa pöördus minu poole, kas oleksin nõus rääkima huvilistele permakultuurist. Olen ise permapeenardega tegelenud kümmekond aastat ning elades maal keset loodust, on permakultuuri põhimõtetega arvestamine osa igapäevasest elust ja ellusuhtumisest. Ühe korra varem, on mind kutsutud kohalikele oma tegemistest rääkima ning mind on üles leidnud ka ajakiri Tiiu, kus permapeenarde lugu on ajakirjas avaldatud. 
Kodukant Läänemaa korraldas maikuus aianduskoolituste sarja uusaednikele - inimestele, kes on asunud maale elama ning kes vajaksid rohkem teadmisi aiandusest. Olin ette valmistanud esitluse oma tegemistest permakultuuri valdkonnas ning laiemalt permakultuuri filosoofiast ja põhimõtetest. Minu heaks kaaslaseks koolituspäeval sai teine kohalik hobiaednik Eve, kes innustatuna permakultuurist on peenarde multšimise veel palju laiemalt ette võtnud.
​Koolitus oli päris populaarne, uudistama tuli ligikaudu paarkümmend aiandushuvilist. Meie koduses Tammeoru garaažikinos vaatasime esitlust ja  jagasime oma kogemusi, seejärel väike tiir põhupeenarde vahel ja sealt edasi juba Mõisakülla Urge tallu. Perenaine Eve tegi meile aias ringkäigu, rääkis oma lugu ja tegime koos valmis ka ühe permapeenra.
Kodukant Läänemaa hinnangul jäid koolitusel osalejad koolituspäevaga väga rahule ja said sellest palju innustust ning meile Evega tehti ettepanek järgmise samalaadse koolituse läbiviimiseks edaspidi uutele huvilistele. Kuid polnudki vaja kaua oodata - meile tuli kutse viia permakultuuri koolitus läbi Piirsalu külaseltsi aiandushuvilistele inimestele juba sel suvel juulikuu lõpus. Ning kui huvilisi veel leidub, oleme valmis oma kogemusi veelgi rohkem jagama, sest meile on loodusega koos toimetamine ning looduse säästmine väga olulised.

Minu poole pöördus mu hea fotoklubi kaaslane Janne ja ütles, et ajakiri Tiiu aiatoimetajana permapeenardest materjali kogudes jõudis ta minu blogisse, kus kirjutan oma permapeenardest. Selgus, et kogemust, ainest ja fotosid on mul piisavalt, et sellest üks lugu kokku saaks. Nii ilmuski ajakiri Tiiu maikuu numbris kümnel leheküljel minu pilte ja Janne kokku pandud teksti. Hea, et olin aja jooksul oma tegemisi nii palju pildistanud! Ning permapeenarde eelis tavaliste peenarde ees on mul ka juba ammu selge - vähe rohimist, kaevamist ja kastmist ning ka kuival ajal lopsakad viljad. Lisaks kõik õkoloogiline ja puhas ning taime-ja lehematerjal taaskasutatud!

​Lugu ajakirjas Tiiu.

Olen viis aastat  oma aias praktiseerinud permakultuuri ning loodusega kooskõlas tegutsemist. Nüüd kutsuti mind Linnamäe aiandushuvilistele oma kogemusi jagama. Olen aastaid olnud õpetaja ja koolitaja loovate  kunstide ja käsitöö valdkonnas, kuid aianduse alal oma teadmiste jagamine oli mulle täiesti uus, huvitav ning väga südamelähedane teema.  Kes teab, kui on huvilisi, võin seda teinekordki teha!