Käisime Virtsu sadamas ja mõtlesime, et põikame läbi Tuhu rabast, mis ka tee äärde jäi. Oleme seal varemgi mitmeid kordi käinud ja meile ta meeldib, selline hea lühike rada väikeste lastega läbimiseks. Kõik tüüpilised rabataimed nagu porss ja sookail täiesti olemas ning raja kõrval kõikjal rabamuraka lehed ning samblal toored jõhvikad. Kohe raja alguses sain pildile rohutirtsu, kes suurendatuna väga põnevalt kirjuks osutus. Liblikatest nägin tiirutamas ainult siniseid taevastiibasid ning mõne sain pildile ka. Raja lõpetasime traditsiooniliselt piknikuga, mis värskes õhus väga hästi maitses. 

Fotoklubi suvepäevad toimusid seekord Hiiumaal. Samal ajal toimusid ka üle-eestilised avatud talude päevad ning rahvast ja sagimist oli kõikjal palju. Esimene koht, mida külastasime, oli Lavendlitalu.

Peatusime Lille puhkemajas, mille juurest viis rada mereranda. Ootasime kaunis Õngu rannas senikaua, kuni päike silmapiiri taha vajus.

Vanajõe ürgorus saime palaval päeval nautida metsa jahedust, kõndida mööda matkaradu ning imetleda pruuniveelise jõe looklemist.

Ristna kivises rannas püüdsime pildile vahutavaid laineid ja värvilisi kive ning merelinde. Seejärel asusime teele Helterma sadama poole, et asuda koduteele.

Kui ma Saaremaale jõudsin, siis oli Reedal jälle mitu imekaunist ja hiigelsuurt haapsalu salli valmis saanud, mis pildistamist vajasid. Läksime juba tuttavasse pildistamispaika muuli lõppu vana laevavraki juurde ja saime seekord hoopis teist nägu sallifotod kui eelnevatel kordadel.

Ühe suvise juubeli käigus sain pildistada mere ääres ka ühte toredat peret. Kuna päike oli väga ere, siis oli pildistamine päris keeruline, kuid siiski leidsime ka päiksevarjulisi paiku või jätsime pildistamisel valguse selja taha.

Maikuus lõppes mul fotograafiakoolitus algajatele ning seejärel sõitsin kohe ära Assooridele. Andsin õppijatele lubaduse, et kohtume juulis ja teeme praktilise tunni kusagil looduskaunis kohas, et harjutada kaamera seadeid - pikka säri ja makrofotode tegemist. Kuigi pool päeva oli sadanud vihma, saime me kingiks kauni päikeseloojangu tuulisel Põõsaspea neemel. Ning nii nagu ütles loodusfotograaf Remo Savisaar oma koolitusel, et läheb veekogu äärde pildistama vaid siis, kui taevas on ka pilvi, siis saime ka meie just sellised pilved, mis taeva palju põnevamaks muutsid. Suure tuule eest olid kalda varju tulnud luigelapsed, keda luigeema eemalt kiivalt jälgis. Loojuva päikese kullas poseerivad "inetud pardipojad" tegid kaldaäärses vees rahulikult oma toimetusi. Ning neeme varjupoolses küljes olid õitsemist alustanud ilusad kõrged põdrakanepid, kes samuti olid eelnevate kuumade ja kuivade ilmade kiuste endale meelepärase kasvukoha leidnud.