Käisin mais-juunis sageli tegemas perepildistamisi Saunja lahe ääres. Teadsin hästi seda paika ja valgust ning toredaid tagaplaane pildistamiseks. Sel õhtul püsis küll päike kogu õhtu pilvevaiba taga ning imeline õhtuvalgus jäigi  tulemata, kuid see-eest oli õhtu soe ja polnud karta, et fotole jäävad tumedad varjud või kissis silmad.  Perepildile sättis ennast ka kohalik šoti mägiveis, kes rahulikul moel oma igaõhtuseid toimetusi jätkas.

Reet võttis kaasa punase kleidi ja läksime oma tuttavasse Haigrumetsa, kus teadsime mõnusaid päikesest varjatud paiku ja metsaradu olevat. Suvine mets erines palju kevadisest, oli küpsem ja rohelisem ning punane ampiirkleit säras kontrastselt metsa taustal. Mahakukkunud vanast haigrupesast saime oivalise kübara. 
​
Modell Reet Nõupuu.

Aiatagune peegelsile veelomp pakkus inspiratsiooni veepinnal hõljumisefekti tekitamiseks ja seda võimalust me ära kasutamata ei jätnud. Fotosessioonil oli modelliks mu tütar Reet, kes on alati valmis katsetama kõiki hulle ideid.

​Modell Reet Nõupuu.

Juba vähemalt kuu aega enne Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäeva mõtlesime Reiliga, et võiksime teha valmis fotod, mida oleks tore 20. augustil postitada. Kuna Reili oli sel suvel sagedasti Läänemaal, siis ühel päeval võttis ta kaasa ka lipud ja sinimustvalged riided ning mõtlesime, et teeme selle pildistamise siis ära. Sellele, milliseks meie fotosessioon kujuneb, polnud meil eelnevalt ühtegi mõtet, kuid idee mängisid kätte loodus ja Eestimaa suvi ise. Palavate päevade sekka oli juhtunud üks tõsiselt vihmane päev ja meie aia taha aasale oli tekkinud parajalt suur veeloik. Kuna vihma järel oli ilm taas palav, siis marssisid väikesed modellid lipud käes vapralt vette ning ei peljanud ka oma inglikleitidega vette potsatada. Samas oli neil ju ka põnev avastada, mis juhtub Eesti lippudega siis, kui nad märjaks saavad.  Selliseks üsna ebatavaliseks kujuneski siis meie kodumaa aastapäeva fotosessioon.