Septembris alustasin oma järjekordse toidufotograafia koolitusega. Esimesest kursusest oli veel nii hea mälestus ja otsustasin pakkuda uuesti samasugust koolitust. Seda eriti olukorras, kui toiduloojatel sageli puuduvad oskused ja teadmised toitude pildistamisest. Väike vahva grupp asjahuvilisi kogunes igal teisipäeval ja niimoodi samm-sammult õppisime me toidufotograafia nõkse ja tarkusi. Iga tunni järel jäi kodune iseseisev töö, mida üheskoos analüüsisime kuulates ära kõigi kaaslaste õppetunnid ja kogemused rikastades selle analüüsi läbi meie õppeprotsessi.

Kursuslaste mõtteid:

•  "Ma ei taha enam alles jätta mitte ühtegi fotot, mida ma varem olen teinud. Vaatan nüüd kõiki toidufotosid hoopis uue pilguga."
• "Ma ei teadnud varem, et toidufotograafia nii tõsine töö on. Hea foto tegemise jaoks tuleb palju aega võtta."

Uhiuus Österby sadamakohvik, mis alles maikuu lõpus esmakordselt uksed avas, kogub juba tuntust oma maitsvate roogade ning kaunite mere- ja sadamavaadetega. Nii haugikotlet, värskelt suitsutatud kala kui ka Eesti Seenefarmi austerservikud on ülimaitsvad ning sadamakohviku napoleonikook viib lausa keele alla. Lisaks veel põnevad kokteilid!

Juba märtsis võttis kohviku värske pererahvas minuga ühendust ja nende soovil sai kujundatud sadamakohviku logo. Seekord pöörduti minu poole, et püüaksin pildile nende põneva menüü. Kohviku peakokal Riho Sommermannil oli tehtud suurepärane ettevalmistustöö ning igale roale mõeldud välja erinev serveerimispaik kohviku ja sadama vahetus ümbruses - rannamuulil, sadamakail, paadininas või lausa surfilaual. Minul olid kaasas kaamera, objektiivid ja peegeldi ning ülesanne püüda pildile toidud mereäärses keskkonnas ning meeleolus. 

Loodan väga, et minu fotod aitavad kaasa sellele, et veel palju inimesi leiaks tee Noarootsi Österbysse ning saaksid osa sadamakohviku maitsetest ning südame ja hingega tehtud tööst. Külalisterohkeid päevi Österby sadamakohvikule!

Juuni keskpaigaks sai läbi pikk toidufotograafia, fototöötluse ja veebiturunduse koolitus, mis koroona tõttu venis üle kolme kuu pikkuseks. Märtsi algusest peale kohtusime veebis igal neljapäevaõhtul kolm tundi korraga - neliteist tublit ja hakkajat naist, kes vähemal või rohkemal moel tegelesid toidutootmisega, olid alles plaani pidanud sellega tegelema hakata või leidsid põhjuse koolitusel saadavate oskuste kasutamiseks oma igapäevases tegevuses.  
Niipalju kui vähegi võimalik, püüdsin veebitunnid salvestada, et kõik küsimused ja teemad, mis tunnis üles kerkisid, oleksid ka hiljem järgi vaadatavad. Igal tunnil andsin koduse töö, mida analüüsisime järgmise tunni alguses. Ning kui põhiosa koolitusest oli läbi ja ikka veel polnud meil luba päriselt kohtumiseks, siis jätkusid meie veebikohtumised tunnikaupa igal neljapäeval.