Kui kooliõde Kai mu poole pöördus ja küsis, kas ma tuleksin tema poja abielutseremooniat pildistama, olin ma veidi kõhklev. Ma ei ole varem olnud pulmafotograaf ja ülesanne on väga vastutusrikas, sest pulmafotod jäävad abielupaari saatma kogu elu ning need pärandatakse järeltulevatele põlvedele. Ütlesin Kaile, et kui tellija ootused ja minu oskused kokku sobivad, siis olen valmis proovima. 

Olime kokku leppinud, et tulen lõuna paiku ja alustame ilupiltidega Kiideva paadisadamas. Olin paiga ka eelnevalt üle vaadanud ja mõtteid kogunud, mida ja kuidas võiks pildistada ning kuigi pildistasime väikeses piirkonnas, saime jäädvustada väga mitmeid erinevaid stseene ja hetki. Ilm oli valdavalt pilvealuse päikesega ning toredaid paiku pildistamiseks leidus ka vanade rannaremmelgate vahel.

Siis kogunes pulmarahvas abielutseremooniat tunnistama, sai jäädvustatud ühiseid hetki õnnitlejatega - pere ja sõpradega.

Ning seejärel suunduti peopaika, mida jäävad meenutama fotod pulmalauast ja pulmaseltskonna tegemistest.

Meil oli Kariniga juba ammu plaan pildistada mere ääres loojuva päikese kumas perepilte. Esimesed plaanid sattusid aega, kus ilm oli päris külm. Nüüd uuel katsel vedas nii sooja ilma kui päikesepaistega. Väikest Oskarit tuli rõõmustama ka kohalik kiisu ning laps ja loom oma loomulikus olekus jäid kõik pildile väga ehedalt ja poseerimata.

Ühel lumisel talvepäeval kutsus Marko mind Silma Õpikotta matkamängu ja selle tegevusi jäädvustama. Kohale oli tulnud tore neljane seltskond Pärnumaalt ja sain teha koos vaprate reisisellidega kaasa kogu matka. Perega oli kaasas väikene koerake Välk, kes oma madalatel jalgadel pika matkatee kaasa tegi ja kõiges osaline oli. Kui puhkepauside ajal külm kimbutama kippus, siis sai kutsu sülesoojas jälle jõudu juurde, et teekond lõpuni käia. 

Umbes samal ajal, kui matkalised õpikotta Joel Kannimäe maitsvaid sööke proovima jõudisd, saabus merejäält üks teine värviline seltskond tõukekelkudega. Kuigi jää oli sulavett täis ja merejääl kõva tuul, jõudis rahulolev ja õnnelik seltskond samuti täpselt söögiajaks kohale.

Kindlasti jääb see päev veel pikaks ajaks meelde nii matkalistele kui kelgutajatele ning on tore, et ikka leidub lapsevanemaid, kes trotsides lund ja tuuli oma lastele selliseid elamusi pakuvad ning muidugi suur tänu Silma Õpikojale, kes seda kõike korraldab, et inimesi loodusesse tuua.

Sain kutse tulla pildistama väärika proua juubelit, kes oma tähtsat päeva tähistas koos pere, sõprade, järeltulijate ja arvukate sugulastega. Kuna samal päeval oli mul oma peres tähtis sündmus, ei saanud ma veeta kogu õhtut juubelisünnipäeval, aga lubasin tulla tunniks koos stuudiovarustusega ning teha soovijatest perepilte. 
Aga et kogu õhtu peoseltskonnale ikka paremini meelde jääks, kutsusin oma hea tuttava fotograafi peoõhtut jäädvustama. Nii saigi meil kahepeale kogu juubel piltidesse kogutud, et osalistel oleks ka aastate pärast tore vaadata ja meenutada.

Saunamaja oli täis külalisi Soomest ja meie pisipere arvas, et oleks tore ööbida metsamajas. Vanaisa sõidutas aiatraktorist  tehtud rongiga väikesed inimesed ööpimeduses metsamajja, et hommikul juba puhanuna ja rõõmsatena uut päeva alustada.

Eesti riigi taasiseseisvumise päeval tulid meile külla sõbrad Soomest, kes ka 10 aastat tagasi käisid mootorratastega lipusõidul, et koos eestlastega rõõmustada meie tähtsa pidupäeva ja vabaduse üle. Reili oli isa mootorratta tagaotsal lippu hoidmas. Sõber Tapio Soomest tegi tutvust Saaraga nii nagu 28 aastat tagasi Saara emme Reiliga tuttavaks sai. Mina valvasin lapsi lipusõidu ajal ning jäädvustasin oma fotokaameraga ajaloolisi hetki koos Soome sõpradega.

Proovisin esimest korda teha oma jõulustuudiot. Reklaami ma palju ei teinud ja tulijaid oli täpselt parasjagu, et sain seda tegevust täielikult nautida. Kuna olen varem pildistanud palju väikeste lastega perepilte, siis kogemus nende eriliste hetkede püüdmiseks oli olemas. Põhieesmärgiks oli, et pildile jääks jõulutunne ning ilusad ja õnnelikud inimesed.

Käisin mais-juunis sageli tegemas perepildistamisi Saunja lahe ääres. Teadsin hästi seda paika ja valgust ning toredaid tagaplaane pildistamiseks. Sel õhtul püsis küll päike kogu õhtu pilvevaiba taga ning imeline õhtuvalgus jäigi  tulemata, kuid see-eest oli õhtu soe ja polnud karta, et fotole jäävad tumedad varjud või kissis silmad.  Perepildile sättis ennast ka kohalik šoti mägiveis, kes rahulikul moel oma igaõhtuseid toimetusi jätkas.

Juba vähemalt kuu aega enne Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäeva mõtlesime Reiliga, et võiksime teha valmis fotod, mida oleks tore 20. augustil postitada. Kuna Reili oli sel suvel sagedasti Läänemaal, siis ühel päeval võttis ta kaasa ka lipud ja sinimustvalged riided ning mõtlesime, et teeme selle pildistamise siis ära. Sellele, milliseks meie fotosessioon kujuneb, polnud meil eelnevalt ühtegi mõtet, kuid idee mängisid kätte loodus ja Eestimaa suvi ise. Palavate päevade sekka oli juhtunud üks tõsiselt vihmane päev ja meie aia taha aasale oli tekkinud parajalt suur veeloik. Kuna vihma järel oli ilm taas palav, siis marssisid väikesed modellid lipud käes vapralt vette ning ei peljanud ka oma inglikleitidega vette potsatada. Samas oli neil ju ka põnev avastada, mis juhtub Eesti lippudega siis, kui nad märjaks saavad.  Selliseks üsna ebatavaliseks kujuneski siis meie kodumaa aastapäeva fotosessioon.

Minu koduaknast köidab silma helekollane rapsipõld. Nii ere ja eriline, et tahtsime seda lühikest aega, mil see kollendav väli meie silma rõõmustab, kasutada seda ära fotosessiooniks. Õhtupäike pani küll silmi kissitama ja väikeste modellide paigal püsimieks olime end varustanud küpsistega, aga kõige rohkem köitis tähelepanu siiski lepatriinu, kes kutsumata külalisena fotosessioonile saabus.