Selle aasta novembrist kuni tuleva aasta veebruarini on LAS majas Linnamäel üleval Haapsalu Fotoklubi viie liikme fotod. Kõik fotograafid on seotud mingitmoodi Oru kandiga - mõnel on siin elupaik, teisel suvekodu või töö või on möödunud hoopis lapsepõlv maal vanaema juures. Ühiseks žanriks on kõigil fotodel loodus - päike, valgus, linnud, lilled ja puud - kõik fotod, millel leidub kollast. Valisime kollase värvi, et tuua aasta kõige hallimasse aega päikest ja soojust, et rõõmsamalt vastu minna uuele kevadele.

Haapsalu Fotoklubi aastanäitusel 2023 Haapsalu Kultuurikeskuses panin sel aastal välja mitmed looduspildid.
Kõigepealt kolmikteose ehk triptühhoni (nagu nimetas seda Lääne Elu ajakirjanik Andra Kirna), mille pildistasin Põõsaspea neemel juulikuu alguses imeilusa õhtuvalguse ja tugeva tuulega. Need kolm fotot ei ole lihtsalt ühe foto kolmeks lõikamine, vaid eraldi on kokku pandud sama õhtuvalgusega tehtud kaadrid Põõsaspea neeme eri ilmakaartes. Kuna oli tugev tuul, siis oli liikuvaid pilvi ja loksuvaid laineid ning luigepojad, kes suure tuule eest üsna ranna lähedale vaiksesse vette ujusid. Mõtlesin komplekti kokku pannes, et need fotod võiksid kõik ükshaaval mõnda seina kaunistada kuid samas on nad ka kolmese komplektina muudavad nad hetke põnevamaks ja rikkalikumaks.
​Teised fotod olid mul tehtud sel suvel Tuhu rabas. Teadsin juba, et fotoklubil on tulemas teemanäitus "Rabarikkus" ja tahtsin midagi uut näitusele panna. Lastega koos polnud pildistamine väga lihtne, aga mõne putuka sain siiski pildile. Eriti kaunis oli minu meelest luhatirts oma mitmete erinevate värvidega.
Aastanäitust külastas kaameraga ka ERR reporter Juhan Hepner, kes tegi väikese intervjuu HFK 10. aastapäeva puhul.
Peale näitust ilmus ka Lääne Elus väike arvustus näituse kohta, kus ajakirjanik minu fotoseeriat aastanäituse kõige mõjukamaks teoseks nimetas. 

Käisime Virtsu sadamas ja mõtlesime, et põikame läbi Tuhu rabast, mis ka tee äärde jäi. Oleme seal varemgi mitmeid kordi käinud ja meile ta meeldib, selline hea lühike rada väikeste lastega läbimiseks. Kõik tüüpilised rabataimed nagu porss ja sookail täiesti olemas ning raja kõrval kõikjal rabamuraka lehed ning samblal toored jõhvikad. Kohe raja alguses sain pildile rohutirtsu, kes suurendatuna väga põnevalt kirjuks osutus. Liblikatest nägin tiirutamas ainult siniseid taevastiibasid ning mõne sain pildile ka. Raja lõpetasime traditsiooniliselt piknikuga, mis värskes õhus väga hästi maitses. 

Fotoklubi suvepäevad toimusid seekord Hiiumaal. Samal ajal toimusid ka üle-eestilised avatud talude päevad ning rahvast ja sagimist oli kõikjal palju. Esimene koht, mida külastasime, oli Lavendlitalu.

Peatusime Lille puhkemajas, mille juurest viis rada mereranda. Ootasime kaunis Õngu rannas senikaua, kuni päike silmapiiri taha vajus.

Vanajõe ürgorus saime palaval päeval nautida metsa jahedust, kõndida mööda matkaradu ning imetleda pruuniveelise jõe looklemist.

Ristna kivises rannas püüdsime pildile vahutavaid laineid ja värvilisi kive ning merelinde. Seejärel asusime teele Helterma sadama poole, et asuda koduteele.

Maikuus lõppes mul fotograafiakoolitus algajatele ning seejärel sõitsin kohe ära Assooridele. Andsin õppijatele lubaduse, et kohtume juulis ja teeme praktilise tunni kusagil looduskaunis kohas, et harjutada kaamera seadeid - pikka säri ja makrofotode tegemist. Kuigi pool päeva oli sadanud vihma, saime me kingiks kauni päikeseloojangu tuulisel Põõsaspea neemel. Ning nii nagu ütles loodusfotograaf Remo Savisaar oma koolitusel, et läheb veekogu äärde pildistama vaid siis, kui taevas on ka pilvi, siis saime ka meie just sellised pilved, mis taeva palju põnevamaks muutsid. Suure tuule eest olid kalda varju tulnud luigelapsed, keda luigeema eemalt kiivalt jälgis. Loojuva päikese kullas poseerivad "inetud pardipojad" tegid kaldaäärses vees rahulikult oma toimetusi. Ning neeme varjupoolses küljes olid õitsemist alustanud ilusad kõrged põdrakanepid, kes samuti olid eelnevate kuumade ja kuivade ilmade kiuste endale meelepärase kasvukoha leidnud.

Reedel, 16. juuni õhtul toimus Altmõisa külalistemajas viimaks kauaoodatud raamatuesitlus - autor Külli Leppik, kujundus Erki Rammo, fotod - kümme Haapsalu Fotoklubi fotograafi. Raamat sai nimeks "Unenäolised hetked väikese Eesti läänerannikul".  Olime kaks aastat olnud selles protsessis, muudkui pildistades juurde fotosid, mida kunstniku fantaasia ette kujutas ning viimaks, kui ka head toetajad ja sponsorid leitud, jõudis raamat ka maikuus trükikotta ning suve hakul raamatupoodidesse.

Raamatuesitluse jäädvustas fotodena Lääne Elu ajakirjanik Malle-Liisa Raigla. Rohkem pilte ja väikest nupukest saab näha Lääne Elu online väljaandes.

Külli Leppiku fotoraamatus "Unenäolised hetked väikese Eesti läänerannikul" ei ole kirjas taime- ja linnuliikide ega randade nimesid, kuid kõik liblikad, lilled, lapsed ja valgus läbi nelja aastaaja on pildistatud Lääne-Eesti randades ja niitudel. Liblikad lendavad raamatu piltidel ka talvel ja hoolikas vaataja leiab kevadet ka sügises ja talves, sest raamat on üks suur unenägu - unenägu Läänemaast ning unenäos võib kõike juhtuda.

Katkend raamatust:
Läänemaa....
Õhuline, kerge, helge tunne saadab meid siin.
Maast lahti, aga jalgupidi vees.
Merevees. Aga pilved laeks.
Kandume kõrgustesse, kandume kaugustesse.
Ja samas oleme nii lähedal.
Lähedal maale, lähedal merele, lähedal iseendale.
See lähedus on nii hea. Nii turvaline.
Pelgupaik, mis ei unune.
/Külli Leppik/

Kui tunned, et vajaksid just sellist raamatut, et kinkida seda oma sõpradele kaugemalt või lähedalt või neile, kelle juured või hing on Läänemaal, siis veel on saada piiratud koguses fotoraamatuid. Raamatu hind 15 EUR. Kirjuta mulle messengeris ja lepime kokku, kuidas raamatud kätte saada.

Katkend raamatust:
Läänerannikul peatuvad rändlinnud.
Peatume meiegi.
Siinne valgus on eriline. See meid vist esmalt võluski.
Nüüd oleme siin vanad tuttavad.
Ahmime endasse hetki ja muljeid.
Igal aastal on need omamoodi, aga ikka veidi unenäolised. Ei teagi miks.
See võlumaailm, mis ümberringi, kütkestab igaüht, kes seda näeb ja tajub.
Tulge selle maailma külalisteks ja veenduge ise!
/Külli Leppik/

Selles raamatus leidub kolmandiku jagu ka minu loodusfotosid ja -lavastusi laste, lammaste ja Altmõisa detailidega kokku sulatatuna teiste fotograafide piltidega, nii et vahel on endalgi raske aru saada, millised fotod on üheks looks kokku võlunud raamatu autor Külli Leppik ja kujundaja Erki Rammo. 

Täpsemalt saab lugeda ja vaadata pilte minu reisiblogist, mida ma Assooridel tegin ja mida ma nägin. Ailereisiblogi

Käisime töölähetuses Mallorcal ning võtsime sellest tööreisist 100%, mis võtta andis. Maa, kus aastas 350 päeva paistab päike, võttis meid vastu vihmasadudega, kuid jõuluhõngulisena. Igal vabal hetkel sõitsime mõnda sihtkohta, et nautida loodusimesid või vanade linnade ja külade kultuuri ning keskkonda.  Kõige pikem sõit oli meil saare teise otsa Formentori neemele, kuhu kohalike jutu järgi suvel pääseda on üsna võimatu. 

Aastanäitusele eelnes Haapsalu Fotoklubi traditsiooniline osavõtt Matsalu Filmifestivali fotoprogrammist. Sel korral oli fotonäituse teemaks "Elu ja olu rohujuure tasandil". Minu fotod:

• "Valge sametkübarik"/ Conocybe apala
  See väike seen ilmub muruplatsidele, karjamaadele ja jalgpalliväljakutele suvel ning sügisel sombuste ilmadega. 1,5-3 sentimeetrine kübar on kooniline ja kahvatuvalkjas. Valkjad eoslehed muutuvad vananedes kaneelipruuniks. Habras kõhn vars on 7-10 cm pikk. Valge sametkübarik pole mitte ainult väike, vaid ka nii habras, et võib variseda keskpäevaks täielikult kokku, olles paar tundi varem hommikupäikese käes tõusnud.
• "Ohakaliblikas" / Vanessa cardui
  Ohakaliblikad rändavad igal aastal Põhja-Euroopast Aafrikasse ja tagasi. Kevadised liblikad jõuavad Eestisse mais ja juunis. Röövikud söövad ohakaid, selle järgi on liblikas ka omale nime saanud. Suve lõppedes rändavad miljonid ohakaliblikad lõunasse, lennates tavaliselt rohkem kui 500 meetri kõrgusel. Seetõttu jäävad nad inimsilmale enamasti nähtamatuks. Et läbida pikk tee Aafrikasse, ootavad liblikad soodsaid tuuli, mis kannavad neid edasi keskmise kiirusega 45 km/h. Nende iga-aastane ränne, mille kogupikkus on kuni 15 000 kilomeetrit, võib alata Arktika äärealadelt ja lõppeda troopilises Lääne-Aafrikas.

Fotoklubil on tavaks saanud ka, et Matsalu näitus rändab edasi aastanäitusele moodustades selle eraldi sektsiooni. Nii siis oligi, et sel aastal olin aastanäitusel väljas nelja loodusteemalise fotoga - kaks Kihnu vaadet ja kaks fotot rohujuure tasandilt. 
Õpetajate päeva eelõhtul kultuurikeskuses näitust üles pannes oli tore tõdeda, et olen saanud olla õpetajaks ja koolitajaks päris paljudele praegustele fotoklubi liikmetele, kes erineval moel on mu tunnis või koolitustel osalenud. Pildilt jäid puudu veel paar inimest. :)

Oli plaan minna Saaremaale külla tütre perele ja kuna Reet oli valmis saanud jälle ühe ühe hiigelsuure ja hiigelilusa Haapsalu salli, siis lubasin kaasa võtta ka kaamera. Keskpäevane fotosessioon punase salliga vanade traktorite taustal oli inspireeriv ning vanad roostes masinad heaks kontrastiks uuele ja ilusale.

Sama päeva õhtul jõudsime ka Harilaiule, mis oma hingematva lihtsa iluga kujunes spontaanselt veelgi suuremaks pildistamispaigaks.

Tagasiteel Harilaiult kohtasime rikkalikke lillevälju ja merikapsapõlde ning meie teele jäi ka üks vana kuunar.