Ühel ja samal nädalal sain kaks väga tähtsat tunnustust, mille eest olen ma tänulik minu märkajatele, esitajatele ja otsustajatele. Ma tunnen, et töö, mida olen aastaid teinud, koolitades täiskasvanud õppijaid, pole olnud asjata ning jätkan seda tööd samas tuules edasi jagades kõike, mida tean, oskan ja armastan oma õpilastega.
Kõigepealt teisipäeval, kui Haapsalu Kutsehariduskeskuse aulas toimus Läänemaa täiskasvanuhariduse ja Aasta õpetaja tunnustusürituse, sain ma Läänemaa Aasta koolitaja 2022 tunnuskirja, palju õnnitlusi ja häid soove ning rõõmsaid emotsioone. Lisaks lilledele ja kingitustele sain ma ka Läänemaa aasta koolitaja märgise, mida võin kasutada oma kodulehel ja e-kirjades.

Teine, veelgi tähtsam tunnustus saabus vabariiklikul Täiskasvanud Õppija Nädala (TÕN) tunnustusüritusel nädala lõpus reedel, kui olin kutsutud TalTechi Mectory majja. Sain Aasta koolitaja 2022 eripreemia ning mul oli au olla laval koos seitsme tubli väljavalitud inimesega, kes teevad oma tegemisi sära silmis ja on eeskujuks paljudele. Sain käepigistuse haridusministrilt Tõnis Lukaselt ja Andrase juhatajalt Ene Käpalt ning mind olid õnnitlema tulnud sellele üsnagi privaatsele üritusele head kolleegid HKHK-st ning mu noorim tütar Reili.
Ning samal nädalal sain ma veel teisegi märgise, mis tähistab minu staatust Aasta koolitaja 2022 eripreemia laureaadina.  

Aastanäitusele eelnes Haapsalu Fotoklubi traditsiooniline osavõtt Matsalu Filmifestivali fotoprogrammist. Sel korral oli fotonäituse teemaks "Elu ja olu rohujuure tasandil". Minu fotod:

• "Valge sametkübarik"/ Conocybe apala
  See väike seen ilmub muruplatsidele, karjamaadele ja jalgpalliväljakutele suvel ning sügisel sombuste ilmadega. 1,5-3 sentimeetrine kübar on kooniline ja kahvatuvalkjas. Valkjad eoslehed muutuvad vananedes kaneelipruuniks. Habras kõhn vars on 7-10 cm pikk. Valge sametkübarik pole mitte ainult väike, vaid ka nii habras, et võib variseda keskpäevaks täielikult kokku, olles paar tundi varem hommikupäikese käes tõusnud.
• "Ohakaliblikas" / Vanessa cardui
  Ohakaliblikad rändavad igal aastal Põhja-Euroopast Aafrikasse ja tagasi. Kevadised liblikad jõuavad Eestisse mais ja juunis. Röövikud söövad ohakaid, selle järgi on liblikas ka omale nime saanud. Suve lõppedes rändavad miljonid ohakaliblikad lõunasse, lennates tavaliselt rohkem kui 500 meetri kõrgusel. Seetõttu jäävad nad inimsilmale enamasti nähtamatuks. Et läbida pikk tee Aafrikasse, ootavad liblikad soodsaid tuuli, mis kannavad neid edasi keskmise kiirusega 45 km/h. Nende iga-aastane ränne, mille kogupikkus on kuni 15 000 kilomeetrit, võib alata Arktika äärealadelt ja lõppeda troopilises Lääne-Aafrikas.
  

Fotoklubil on tavaks saanud ka, et Matsalu näitus rändab edasi aastanäitusele moodustades selle eraldi sektsiooni. Nii siis oligi, et sel aastal olin aastanäitusel väljas nelja loodusteemalise fotoga - kaks Kihnu vaadet ja kaks fotot rohujuure tasandilt. 
Õpetajate päeva eelõhtul kultuurikeskuses näitust üles pannes oli tore tõdeda, et olen saanud olla õpetajaks ja koolitajaks päris paljudele praegustele fotoklubi liikmetele, kes erineval moel on mu tunnis või koolitustel osalenud. Pildilt jäi puud veel paar inimest. :)