Kodukant Läänemaa pöördus minu poole, kas oleksin nõus rääkima huvilistele permakultuurist. Olen ise permapeenardega tegelenud kümmekond aastat ning elades maal keset loodust, on permakultuuri põhimõtetega arvestamine osa igapäevasest elust ja ellusuhtumisest. Ühe korra varem, on mind kutsutud kohalikele oma tegemistest rääkima ning mind on üles leidnud ka ajakiri Tiiu, kus permapeenarde lugu on ajakirjas avaldatud. 
Kodukant Läänemaa korraldas maikuus aianduskoolituste sarja uusaednikele - inimestele, kes on asunud maale elama ning kes vajaksid rohkem teadmisi aiandusest. Olin ette valmistanud esitluse oma tegemistest permakultuuri valdkonnas ning laiemalt permakultuuri filosoofiast ja põhimõtetest. Minu heaks kaaslaseks koolituspäeval sai teine kohalik hobiaednik Eve, kes innustatuna permakultuurist on peenarde multšimise veel palju laiemalt ette võtnud.
​Koolitus oli päris populaarne, uudistama tuli ligikaudu paarkümmend aiandushuvilist. Meie koduses Tammeoru garaažikinos vaatasime esitlust ja  jagasime oma kogemusi, seejärel väike tiir põhupeenarde vahel ja sealt edasi juba Mõisakülla Urge tallu. Perenaine Eve tegi meile aias ringkäigu, rääkis oma lugu ja tegime koos valmis ka ühe permapeenra.
Kodukant Läänemaa hinnangul jäid koolitusel osalejad koolituspäevaga väga rahule ja said sellest palju innustust ning meile Evega tehti ettepanek järgmise samalaadse koolituse läbiviimiseks edaspidi uutele huvilistele. Kuid polnudki vaja kaua oodata - meile tuli kutse viia permakultuuri koolitus läbi Piirsalu külaseltsi aiandushuvilistele inimestele juba sel suvel juulikuu lõpus. Ning kui huvilisi veel leidub, oleme valmis oma kogemusi veelgi rohkem jagama, sest meile on loodusega koos toimetamine ning looduse säästmine väga olulised.

Märtsist maikuu lõpuni kohtusid igal neljapäeva õhtul kutsehariduskeskuse arvutiklassis 10 tublit väikettevõtjat, kes soovisid saada juurde teadmisi, kuidas teha paremaid tootefotosid ning kujundada turundusmaterjale. Väike osa tehtud töödest jõudis ka siia blogisse meenutamaks ühte tublit ja õpihimulist seltskonda. Edu neile nende edaspidistes ettevõtmistes!

Esimesena Eestis alustati sel aastal Haapsalu Kutsehariduskeskuses linnugiidide õpetamist. Põhiõpetajaks on ornitoloog Marko Valker, giiditarkusi õpetab kogenud giid Kaire Reiljan. Minu väikeseks osaks õppekavas on loodusfotograafia, filmi monteerimine ja kodulehe loomine. Kuna ma ise pole väga suur linnupildistaja, siis sain kaubale tuntud loodusfotograafi Sven Zacekiga, kes viis tulevastele linnugiididele läbi väga põneva koolituspäeva.

Kogunesime Silma õpikojas, tutvusime professionaalse fototehnika ja varustusega,  vaatasime autori linnufotosid ja kuulasime lugusid nende fotode saamise kohta ning lisaks saime palju kasulikke õpetusi lindude pildistamiseks. Päeva lõpus sõitsime Põõsaspea neemele, kus saime uusi oskusi praktiseerida, koolitaja hea sõnaga kõrval nõu andmas. Nii mõnigi värske linnugiid, kel kaamera ostmine päevakorral, sai häid soovitusi, millele tähelepanu pöörata.

Kuigi linde sel tuulisel õhtupoolikul Põõsaspeal väga palju polnudki, siis tegid loodusfotograafidele rõõmu karukellad, mis koolitaja sinise auto taustal kontravalguses imekaunilt fotodele jäädvustati.

Fotoklubis oli huvilisi, kes tundsid huvi toidufotograafia vastu. Saime kokku väikese seltskonnaga, kellel kaasas kaamerad ja toitu, mida pildistada. Minul kaasas kohver rekvisiitidega, nädalavahetusel maalitud ripplae plaatidest taustad ja esitlus toidufotograafia tarkustega. Kasutasime ära kevadõhtu valgust ja sättisime oma fotostuudio üles akna lähedusse ning proovisime praktikas järgi, kuidas kasutada ja peegeldada valgust toitude pildistamisel.

Praegusel keerulisel ajal, kui Ukrainas käib sõda ja kogu Euroopa on sõjapõgenikke täis, siis püüavad kõik aidata nii, kuidas oskavad. Nii ka Haapsalu Kutsehariduskkeskus. NImelt tuli koka eriala vilistlastel jälle mõte korraldada heategevuslik õhtusöök, et koguda raha Punasele Ristile, et toetada Eestisse asunud põgenikke. Nii valmisid pisitasa järjest kujundused kodulehele, sotsialameediasse, interaktiivsesse majajuhti, linna alguses olevasse valgustabloosse, fotoseina ja menüü kujundus.

Juba teist korda kutsus Tartu Ülikooli Mereinstituudi Kalanduse teabekeskus mind läbi viima koolitust kalandusvaldkonnas tegutsejatele. Koolitus toimus Pärnus Estonia Medical Spa&Hotels'i konverentsikeskuses ning kohale oli tulnud kümmekond õpihuvilist mitmelt poolt Eestist - Keilast, Pärnust, Võrtsjärve äärest ning Hiiumaalt ja Saaremaalt.

Nii nagu esimesel korral, oli koolituspäev väga intensiivne ja praktiline. Teemadeks olid tootefotograafia põhimõtted, toidufotograafia tehnikad ja vahendid, olemasolevate kodulehtede ja sotsiaalmeedia fotode analüüs, praktiline pildistamine, valguse peegeldamine ja hajutamine ning fotode töötlemine. 

Seekord läks meil paremini loomulikus valguses pildistamisega kui eelmisel korral jaanuaris. Päev oli märtsi lõpuks palju pikemaks muutunud ning päevavalgus paistis aknast sisse just sobival ajal, kui meil praktiline pildistamine algas. Päike tegi meiega head koostööd ning näitas, kuidas pilvealuse ilmaga hajutit vaja ei lähe ning kuidas pilve tagant väljalipsanud päike tugevaid varje tekitab. 

Loodan, et kalandusega tegelevad inimesed said juurde uusi teadmisi ja nõkse, et oma tooteid edaspidi paremini turundada ja müüa. Eelmise korra samalaadse koolituse kohta saab lugeda siit. 

Reet tuli Saaremaalt, kaasas tema oma kätetööna värskelt valmis saanud suur nelja ruutmeetrine roosa Haapsalu sall. Loomulikult olin ma rõõmuga nõus seda imelist kätetööd koos loojaga pildistama.
Laupäeva varahommik algas meil mõnusa roosa päikesekumaga, kuid samas tohutute tuuleiilidega, nii et õue peal lendasid lisaks tammelehtedele ka pingid ja lauad ning lagedamates paikades oli õhk päris jäine. Otsisime varjulisemaid kohti, et suveriietuses modell päris ära ei külmuks ning samas saaksime pildile püüda sooja hommikuvalguse.  Külmade tuulehoogude kiuste sai fotosessioon päris kiiresti tehtud ja väike valik fotosid annab ülevaate sellest õrnast hiiglaslike mõõtmetega käsitööst. 

Anželika küsis, kas oleksin nõus tulema tegema fotosid tema Pilatese stuudiosse. Selliseid tavalisemaid, kus ta ise teeb treeningpingil harjutusi ja teistsuguseid, natuke võimatuid ja naljakaid, mida tuleb Photoshopis kokku panna, kuid mis köidavad kindlasti rohkem tähelepanu. Olin rõõmuga nõus ja saime laupäeval stuudios kokku. Pildistasin lisavalgusega ning kasutasin taustana stuudio helehalli seina. Lisaks treeningpingile otsisime tagaruumist välja ka teisi spordivahendeid, millega fotosid rõõmsamaks muuta. Ning nüüd on pildid sorteeritud ja töödeldud ning ootan põnevusega pilte  TerviseStuudio kodulehel ja sotsiaalmeedias .

Täna lõpetasid tootefotograafia koolituse 10 erinevates valdkondades tegutsevat ettevõtjat, et saada juurde uusi oskusi - käsitöötoodete ja toiduvalmistajad, rõivaste ja jalanõude müüjad ning muudel aladel tegutsejad. Õppisime tootefograafia põhimõtteid, kaamera ning valguse kasutamist, peegeldamist ja hajutamist, fotode lavastamist ja töötlemist. 
Loodan, et järjekordne grupp värskeid tootefotograafia kursuse lõpetajaid läks ellu uute oskustega, mis toovad neile palju kasu oma toodete ja teenuste müümisel.
Allpool valik kursuse jooksul tehtud tootefotodest.

Ühel lumisel talvepäeval kutsus Marko mind Silma Õpikotta matkamängu ja selle tegevusi jäädvustama. Kohale oli tulnud tore neljane seltskond Pärnumaalt ja sain teha koos vaprate reisisellidega kaasa kogu matka. Perega oli kaasas väikene koerake Välk, kes oma madalatel jalgadel pika matkatee kaasa tegi ja kõiges osaline oli. Kui puhkepauside ajal külm kimbutama kippus, siis sai kutsu sülesoojas jälle jõudu juurde, et teekond lõpuni käia. 

Umbes samal ajal, kui matkalised õpikotta Joel Kannimäe maitsvaid sööke proovima jõudisd, saabus merejäält üks teine värviline seltskond tõukekelkudega. Kuigi jää oli sulavett täis ja merejääl kõva tuul, jõudis rahulolev ja õnnelik seltskond samuti täpselt söögiajaks kohale.

Kindlasti jääb see päev veel pikaks ajaks meelde nii matkalistele kui kelgutajatele ning on tore, et ikka leidub lapsevanemaid, kes trotsides lund ja tuuli oma lastele selliseid elamusi pakuvad ning muidugi suur tänu Silma Õpikojale, kes seda kõike korraldab, et inimesi loodusesse tuua.