Enne isadepäeva olid HKHK kondiitri eriala õpilastel ja õpetajatel käed-jalad tööd täis. Kahe päeva jooksul valmis peaaegu paarkümmend torti ja erinevaid kooke, mis kõik tordilaadal maha müüdi. Mulle olid laadahommikuks tunniplaani paigutatud kondiitrite toidufotograafia tunnid, et õppijad saaksid ka ise oma torte pildistada ja õpetussõnu lisaks saada. Sättisin valmis fotonurga ja lisavalguse ning peegeldid ning olin ootevalmis kohe pildistama, kui köögipoolelt uus tort fotosessioonile jõudis. Kuna kõik õppijad ei jõudnud kiires töötempos oma torte pildistama, siis püüdsin ise kõik tordid ajaloo jaoks jäädvustada. Olid imeilusad ja imemaitsvad tordid! Selle aasta novembrist kuni tuleva aasta veebruarini on LAS majas Linnamäel üleval Haapsalu Fotoklubi viie liikme fotod. Kõik fotograafid on seotud mingitmoodi Oru kandiga - mõnel on siin elupaik, teisel suvekodu või töö või on möödunud hoopis lapsepõlv maal vanaema juures. Ühiseks žanriks on kõigil fotodel loodus - päike, valgus, linnud, lilled ja puud - kõik fotod, millel leidub kollast. Valisime kollase värvi, et tuua aasta kõige hallimasse aega päikest ja soojust, et rõõmsamalt vastu minna uuele kevadele. Tammeoru garaažikinos kohtusid permapeenra koolitusel 19 tragi aiahuvilist, et saada teadmisi permakultuuri kohta ning kuidas looduslähedasemalt oma aias toimetada. Minu lugu, kuidas minust kujunes permakultuuri austaja ja viljeleja, saab lugeda postitusest, mille tegin mõni päev enne koolitust. Koolituspäeva hommik oli vihmast võitu ja ma olin isegi veidi murelik, äkki ei tule inimesed üldse välja, kuid minu suureks rõõmuks tulid kohale kõik, kes olid ennast kirja pannud. Juba varahommikul panin pärmitaigna kerkima ja küpsetasin üsna suure koguse väikseid suupiste-juusturullikesi, et tulijaid soojade saiade ning kohvi ja taimeteega garaažikinos vastu võtta. Minu esitlus läks toredasti õppijatega suheldes, arutledes ja kogemusi vahetades. Mina rääkisin ja näitasin fotosid, kuidas me ise siin Tammeorul kümne aasta jooksul oleme loodusega kooskõlas elamist nautinud, koolitusel osalejad uurisid ja küsisid võimaluste kohta, kuidas oma aia jääke kasutades permapeenraid luua. Selleks ajaks, kui põhilised jutud räägitud said, oli vihmasadu ka juba väiksemaks jäänud ning läksime õue peenraid tegema. Olime selleks ette valmistanud kastid, immutanud need puidukaitsevahendiga, kogunud pappe, lehti, muruhaket, mulda ja põhku ning töö läks kiiresti. Kaks peenart valmisid ühise tööna kui imeväel ja siis jäi veel aega ka natuke aias ringi vaadata. Haapsalu Fotoklubi aastanäitusel 2023 Haapsalu Kultuurikeskuses panin sel aastal välja mitmed looduspildid. Kõigepealt kolmikteose ehk triptühhoni (nagu nimetas seda Lääne Elu ajakirjanik Andra Kirna), mille pildistasin Põõsaspea neemel juulikuu alguses imeilusa õhtuvalguse ja tugeva tuulega. Need kolm fotot ei ole lihtsalt ühe foto kolmeks lõikamine, vaid eraldi on kokku pandud sama õhtuvalgusega tehtud kaadrid Põõsaspea neeme eri ilmakaartes. Kuna oli tugev tuul, siis oli liikuvaid pilvi ja loksuvaid laineid ning luigepojad, kes suure tuule eest üsna ranna lähedale vaiksesse vette ujusid. Mõtlesin komplekti kokku pannes, et need fotod võiksid kõik ükshaaval mõnda seina kaunistada kuid samas on nad ka kolmese komplektina muudavad nad hetke põnevamaks ja rikkalikumaks. Teised fotod olid mul tehtud sel suvel Tuhu rabas. Teadsin juba, et fotoklubil on tulemas teemanäitus "Rabarikkus" ja tahtsin midagi uut näitusele panna. Lastega koos polnud pildistamine väga lihtne, aga mõne putuka sain siiski pildile. Eriti kaunis oli minu meelest luhatirts oma mitmete erinevate värvidega. Aastanäitust külastas kaameraga ka ERR reporter Juhan Hepner, kes tegi väikese intervjuu HFK 10. aastapäeva puhul. Peale näitust ilmus ka Lääne Elus väike arvustus näituse kohta, kus ajakirjanik minu fotoseeriat aastanäituse kõige mõjukamaks teoseks nimetas. Sain ka sel aastal kutse pildistada Läänemaa restoranide erimenüüd, mis on spetsiaalselt Läänemaa toidunädala jaoks välja mõeldud, mis on tehtud kohalikust toorainest ja on imemaitsvad. Sel aastal jõudsin pildistada üheteistkümne eripalgelise restorani toidumenüüd ning püüdsin oma fotodega välja tuua ka söögikoha eripära. Käisime Virtsu sadamas ja mõtlesime, et põikame läbi Tuhu rabast, mis ka tee äärde jäi. Oleme seal varemgi mitmeid kordi käinud ja meile ta meeldib, selline hea lühike rada väikeste lastega läbimiseks. Kõik tüüpilised rabataimed nagu porss ja sookail täiesti olemas ning raja kõrval kõikjal rabamuraka lehed ning samblal toored jõhvikad. Kohe raja alguses sain pildile rohutirtsu, kes suurendatuna väga põnevalt kirjuks osutus. Liblikatest nägin tiirutamas ainult siniseid taevastiibasid ning mõne sain pildile ka. Raja lõpetasime traditsiooniliselt piknikuga, mis värskes õhus väga hästi maitses. Fotoklubi suvepäevad toimusid seekord Hiiumaal. Samal ajal toimusid ka üle-eestilised avatud talude päevad ning rahvast ja sagimist oli kõikjal palju. Esimene koht, mida külastasime, oli Lavendlitalu. Peatusime Lille puhkemajas, mille juurest viis rada mereranda. Ootasime kaunis Õngu rannas senikaua, kuni päike silmapiiri taha vajus. Vanajõe ürgorus saime palaval päeval nautida metsa jahedust, kõndida mööda matkaradu ning imetleda pruuniveelise jõe looklemist. Ristna kivises rannas püüdsime pildile vahutavaid laineid ja värvilisi kive ning merelinde. Seejärel asusime teele Helterma sadama poole, et asuda koduteele. Kui ma Saaremaale jõudsin, siis oli Reedal jälle mitu imekaunist ja hiigelsuurt haapsalu salli valmis saanud, mis pildistamist vajasid. Läksime juba tuttavasse pildistamispaika muuli lõppu vana laevavraki juurde ja saime seekord hoopis teist nägu sallifotod kui eelnevatel kordadel. Ühe suvise juubeli käigus sain pildistada mere ääres ka ühte toredat peret. Kuna päike oli väga ere, siis oli pildistamine päris keeruline, kuid siiski leidsime ka päiksevarjulisi paiku või jätsime pildistamisel valguse selja taha. Maikuus lõppes mul fotograafiakoolitus algajatele ning seejärel sõitsin kohe ära Assooridele. Andsin õppijatele lubaduse, et kohtume juulis ja teeme praktilise tunni kusagil looduskaunis kohas, et harjutada kaamera seadeid - pikka säri ja makrofotode tegemist. Kuigi pool päeva oli sadanud vihma, saime me kingiks kauni päikeseloojangu tuulisel Põõsaspea neemel. Ning nii nagu ütles loodusfotograaf Remo Savisaar oma koolitusel, et läheb veekogu äärde pildistama vaid siis, kui taevas on ka pilvi, siis saime ka meie just sellised pilved, mis taeva palju põnevamaks muutsid. Suure tuule eest olid kalda varju tulnud luigelapsed, keda luigeema eemalt kiivalt jälgis. Loojuva päikese kullas poseerivad "inetud pardipojad" tegid kaldaäärses vees rahulikult oma toimetusi. Ning neeme varjupoolses küljes olid õitsemist alustanud ilusad kõrged põdrakanepid, kes samuti olid eelnevate kuumade ja kuivade ilmade kiuste endale meelepärase kasvukoha leidnud. |
AutorAile Nõupuu, inspireerija ja koolitaja, fotograaf, kunstnik ning kujundaja: Kategooriad
All
Tagasivaade
April 2024
|